"Ja ikkagi on valgus see, mis lõpuks meelde jääb. Kuidas ta liigub üle seinte ja lagede, üle selle üdini tuttava toa, kus sa lapsena magasid, kus tundsid esimest korda elus hirmu. Võib-olla on see kõige ausam ruum sinu sees, kõige haavatavam, sest sellest on alles ainult mälestus."
Carolina Pihelga romaan "Vaadates ööd" räägib mäletamisest, kadunud ruumidest, tuhmunud ajast ja vaikivast vägivallast. Ema palub tütrelt abi oma päritolu väljaselgitamisel ning tütar on nõus teda aitama, kuigi tema enda lapsepõlv oli kõike muud kui lihtne ja turvaline. Romaan viib kaasajast 1940ndate Venemaani, Harku töökolooniast rahuliku Nõmme äärelinnani. Kuidas otsa vaadata kõigele sellele, mida tegelikult näha ei tahaks, sellele, mida oled lootnud unustada?
"Aga kui see kõik pole siiski ainult tühjus, ainult kõle kosmos, mis seal siis veel on? Suured kinnised sahtlid, täis aimusi, mälestusi, hirmu. Sahtlitel on nupud küljest võetud, nad on kinni kiilunud, selleks, et neid lahti saada, tuleb pikka aega urgitseda, aga vahepeal jõuavad vahetuda kuupäevad, aastaajad, riigikorrad."
Carolina Pihelgas on avaldanud kuus luulekogu, tema proosaluulekogu "Valgus kivi sees" pälvis 2020. aastal Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. "Vaadates ööd" on tema esimene romaan.
