“Ära karda,” sosistasin ma. “Me kuulume kokku.” Mind jahmatas mu sõnades kõlav tõde. See hetk oli nii täiuslik, nii õige, et selles polnud võimalik kahelda. Tema käed põimusid minu ümber, hoidsid mind...
Edwardi vaikne hääl kostis mu selja tagant. Ma pöördusin ringi ja nägin teda kergel sammul verandatrepist üles hüppamas, juuksed jooksmisest tuulesasitud. Ta haaras mind otsekohe oma embusse...
