Hingeliselt räsitud Indrek on jätnud lapsed Tiina hoolde ning naasnud koju Vargamäele. Indrek ütleb isale, et tuli Vargamäele sunnitööle, kuna kohus karistust ei määranud. Ta tahab jõuda selgusele eneses ja teistes.
Vargamäel leiab Indrek töötegemises uuesti sisemise tasakaalu.
Ta käib läbi talu maade ja ümbruse ning otsustab viia ellu oma isa kunagise unistuse – süvendada Vargamäe jõge. Rahvarikkal koosolekul kirjutatakse Indreku juhtimisel alla vastav palvekiri valitsusele.
Romaani kulminatsiooniks on Andrese ja Pearu elulõpu kujutamine. Vargamäe Andres näeb enne surma oma suure unistuse täitumist. Jõe allalaskmine on alanud. Pearu peab intriigitsevat „rehnutti“ viimsete hingetõmmeteni. Selgub, et naabrimeeste tülide üheks allikaks on olnud Pearu salakiindumus Krõõdasse.
Tiina on vahepeal Indrekule linnast järele tulnud ja lapsed Karini ema hoolde jätnud. Ta asub teenijaks Indreku õe Mareti juurde. Maret ja tema mees on nüüd Vargamäe talu pererahvaks, isa Andres ja Indrek elavad saunas.
Tiina kannab endas oma lapsepõlvesaladust – Indrekut saadud tõotus temaga abielluda, kui ta terveks on saanud. Tiina järgib üksnes armastuse tähte ega hooli tõest ja õigusest. Armastuse nimel on ta valmis ka valetama. Ometi ei söanda ta Indrekule meelde tuletada, kes ta on ja mida Indrek on talle lubanud.
Mäe ja Oru taluperede noore põlvkonna pürgimused ja armulood osutavad armastuse elujõule Vargamäel, kuigi see seguneb lahkumismõtetega.
Indrek, kes otsib oma senise elu eksikäikudele Vargamäel tööd tehes lunastust, ei leia siiski hingerahu. Ka Tiina ustavuse-missioon on veel täitamata. Mareti julgustusel räägib Tiina viimaks Indrekule ära, milline ammune lubadus neid seob.
Indrek ja Tiina lahkuvad Vargamäelt.
