New York Timesi bestseller. Kujutage ette, et kaks arsti panevad samale patsiendile erinevad diagnoosid või kaks kohtunikku määravad kohtualusele erinevad karistused. Need on näited otsuste varieeruvusest, mis peaksid olema identsed. Kujutage nüüd ette, et kõnealused arstid ja kohtunikud jõuavad erinevate otsusteni sõltuvalt sellest, kas on hommik või pärastlõuna, esmaspäev või kolmapäev. Kõikjal, kus on otsused, olgu isiklikud või töised, on ka müra. Lisaks ebaõiglusele loob see märkimisväärset majanduslikku kahju. Näiteks: kui tarkvaraarendajatel paluti eri päevadel hinnata samale ülesandele kuluvat aega, varieerusid tulemused tundides keskmiselt 71 protsenti. Katsed on kinnitanud sedagi, et hinnang töötaja sooritusele sõltub pigem selle andjast kui tulemusest. Kahneman, Sibony ja Sunstein kinnitavad oma menukis, et müra hulka saab vaid mõne lihtsa abinõuga tuntavalt vähendada ning jõuda seeläbi paremate otsusteni. Nende raamat uurib:- Müra ja nihke erinevust, näidates, et organisatsioonid võivad vahel olla lausa shokeerivalt mürased. Väite tõestuseks tutvustavad autorid müraauditi mõtet, mis on loodud selle mõõtmiseks.- Inimeste otsustuste olemust, kirjeldades, kuidas mõõta täpsust ja viga. Lisaks selgitatakse juhumüra olemust, mis kipub eriti hoogsalt tekkima grupiaruteludes näiliselt asjassepuutumatute tegurite tõttu (kes kõneleb esimesena jne).- Prognoosivaid otsustusi, samuti reeglite, valemite ja algoritmide olulisi eeliseid inimeste ees. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole asi niivõrd reeglite ülimuslikus tarkuses, vaid nende müratuses. - Psühholoogia seda osa, mis selgitab müra peamisi põhjuseid. Autorid uurivad, miks jääb müra märkamata ning miks meid ei üllata sündmused ja otsustused, mida polnud võimalik ennustada.- Kuidas oma otsustusi parandada ja vigu vältida? Autorid tutvustavad mitut müra vähendamise tehnikat, samuti vahehinnangute reeglistikku ehk võimaluste kaalumise käsitlust, mis sisaldab mitut olulist otsusehügieeni elementi ning mille eesmärk on jõuda usaldusväärsemate ja vähem müraste otsustusteni.- Milline on õige müratase? Mõnes valdkonnas ei olegi võimalik müra kõrvaldada, teistes oleks see liiga kulukas, kolmandas kahjustaks müra vähendamine olulisi konkurentsieeliseid. Daniel Kahneman on Princetoni ülikooli psühholoogia ja avaliku halduse emeriitprofessor ning 2002. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat; 2013. aastal sai ta presidendi vabadusmedali teenetemärgi. Ta on New York Timesi menuki "Kiire ja aeglane mõtlemine" autor.
Kujutage ette, et kaks arsti panevad samale patsiendile erinevad diagnoosid või kaks kohtunikku määravad kohtualusele erinevad karistused. Need on näited otsuste varieeruvusest, mis peaksid olema identsed. Kujutage nüüd ette, et kõnealused arstid ja kohtunikud jõuavad erinevate otsusteni sõltuvalt sellest, kas on hommik või pärastlõuna, esmaspäev või kolmapäev.
Kõikjal, kus on otsused, olgu isiklikud või töised, on ka müra. Lisaks ebaõiglusele loob see märkimisväärset majanduslikku kahju. Näiteks: kui tarkvaraarendajatel paluti eri päevadel hinnata samale ülesandele kuluvat aega, varieerusid tulemused tundides keskmiselt 71 protsenti. Katsed on kinnitanud sedagi, et hinnang töötaja sooritusele sõltub pigem selle andjast kui tulemusest.
Kahneman, Sibony ja Sunstein kinnitavad oma menukis, et müra hulka saab vaid mõne lihtsa abinõuga tuntavalt vähendada ning jõuda seeläbi paremate otsusteni. Nende raamat uurib:
- Müra ja nihke erinevust, näidates, et organisatsioonid võivad vahel olla lausa shokeerivalt mürased. Väite tõestuseks tutvustavad autorid müraauditi mõtet, mis on loodud selle mõõtmiseks.
- Inimeste otsustuste olemust, kirjeldades, kuidas mõõta täpsust ja viga. Lisaks selgitatakse juhumüra olemust, mis kipub eriti hoogsalt tekkima grupiaruteludes näiliselt asjassepuutumatute tegurite tõttu (kes kõneleb esimesena jne).
- Prognoosivaid otsustusi, samuti reeglite, valemite ja algoritmide olulisi eeliseid inimeste ees. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole asi niivõrd reeglite ülimuslikus tarkuses, vaid nende müratuses.
- Psühholoogia seda osa, mis selgitab müra peamisi põhjuseid. Autorid uurivad, miks jääb müra märkamata ning miks meid ei üllata sündmused ja otsustused, mida polnud võimalik ennustada.
- Kuidas oma otsustusi parandada ja vigu vältida? Autorid tutvustavad mitut müra vähendamise tehnikat, samuti vahehinnangute reeglistikku ehk võimaluste kaalumise käsitlust, mis sisaldab mitut olulist otsusehügieeni elementi ning mille eesmärk on jõuda usaldusväärsemate ja vähem müraste otsustusteni.
- Milline on õige müratase? Mõnes valdkonnas ei olegi võimalik müra kõrvaldada, teistes oleks see liiga kulukas, kolmandas kahjustaks müra vähendamine olulisi konkurentsieeliseid.
