Vabadussõjast on palju kirjutatud nii oma vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud eestlaste kui ka punaste seisukohast, kuid siinsete baltisakslaste vaatepunkti on eestikeelses trükisõnas kajastatud väga vähe. Ometi on seegi vaatenurk toimunule olemas ning Eesti ja Läti ala sakslastel oli nendel pöördelistel aegadel täita oma roll. Mõneti aitab nende vaade meil nüüd toona toimunut selgemini mõista.
Eesti- ja lätisakslaste teed läksid neis sündmustes mõnevõrra lahku. Suur osa siinseid baltisakslasi - nii aadlikke kui ka mitteaadlikke - astus Vabadussõja ajal omaenda rahvuslikku väeossa Eesti rahvaväes, Balti pataljoni, ja tegi sõja läbi koos eestlastega. Lätisakslaste enamik astus Balti Landeswehri, mis alustas ja lõpetas oma tee samuti iseseisva Läti armee koosseisus, kuid vahepeale jäi muudki. Nii eesti- kui ka lätisakslaste soov oli siiski hoida oma Heimat'it, kodumaad, bolshevike pealetungi eest. Nooruse uljuses ja hulljulguses asusid need enamasti pea poisieas mehed võitlusse oma kodu ja perekonna kaitsel.
See kogumik toob lugeja ette kolme baltisaksa noormehe sõjamälestused, mis näitavad toona toimunut eri nurkade alt. Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918-1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega.
Ehkki need sõjamälestused on kõigest killukesed baltisakslaste mälestuse kirevas mosaiigis, aitavad need mõista toonaseid meeleolusid, asjaosalisi ja valikuid ning näha nendes noortes meestes mitte meie vihaseid vaenlasi, vaid osalisi meie ühise kodumaa ajaloo olulistes sündmustes.
Vabadussõjast on palju kirjutatud nii oma vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud eestlaste kui ka punaste seisukohast, kuid siinsete baltisakslaste vaatepunkti on eestikeelses trükisõnas kajastatud väga vähe. Ometi on seegi vaatenurk toimunule olemas ning Eesti ja Läti ala sakslastel oli nendel pöördelistel aegadel täita oma roll. Mõneti aitab nende vaade meil nüüd toona toimunut selgemini mõista. Eesti- ja lätisakslaste teed läksid neis sündmustes mõnevõrra lahku. Suur osa siinseid baltisakslasi - nii aadlikke kui ka mitteaadlikke - astus Vabadussõja ajal omaenda rahvuslikku väeossa Eesti rahvaväes, Balti pataljoni, ja tegi sõja läbi koos eestlastega. Lätisakslaste enamik astus Balti Landeswehri, mis alustas ja lõpetas oma tee samuti iseseisva Läti armee koosseisus, kuid vahepeale jäi muudki. Nii eesti- kui ka lätisakslaste soov oli siiski hoida oma Heimat'it, kodumaad, bolshevike pealetungi eest. Nooruse uljuses ja hulljulguses asusid need enamasti pea poisieas mehed võitlusse oma kodu ja perekonna kaitsel. See kogumik toob lugeja ette kolme baltisaksa noormehe sõjamälestused, mis näitavad toona toimunut eri nurkade alt. Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918-1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Ehkki need sõjamälestused on kõigest killukesed baltisakslaste mälestuse kirevas mosaiigis, aitavad need mõista toonaseid meeleolusid, asjaosalisi ja valikuid ning näha nendes noortes meestes mitte meie vihaseid vaenlasi, vaid osalisi meie ühise kodumaa ajaloo olulistes sündmustes.
