Raamat sisaldab põhiliselt riimis libretosid, mis on aegade jooksul kirjutatud eesti heliloojatele. Lood räägivad meditsiinieksperimentidest, munevast kukest, inimesi neelavast kaubamajast, remondimehest, keda ta ema tahab akadeemikule naisele panna. Samuti on raamatus fotod ilusatest ooperiartistidest ja põhjalik järelsõna.
Kas libreto on luule või draama? Kas tarbe-, rakendus- või puhas kunst? Aga mis tähtsust sel on, kui asi on säravalt tehtud. Maarja Kangro viis ooperilibretot demonstreerivad virtuoosset verbaalset tulevärki, sisaldavad groteskset nalja ja puudutavad nii mõndagi eksistentsi süvaküsimust ja sotsiaalset teemat: sugu, keha, surma, suhteid, tarbimist. Need tekstid on loetavad ka muusika saateta, neile võib muusika juurdegi mõelda. Ja nendele, kes veel mäletavad, mis on riim, pakuvad aariad ja kooripartiid veel erilist lugemislõbu. Raamatut lõpetav essee vaatleb eesti ooperilibretot teoreetiku ja praktiku pilguga.
Märt Väljataga
