Eesti keeles on ütlus "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks". See ei ole tõsi. Sest mõned asjad võivad inimese hinge ja keha aastateks katki teha ja tugevusest selles valguses ei saa juttugi olla. Traumale on iseloomulikud pikad, tumedad ja hirmutavad varjud ning ilma abita võib haigetsaanu jääda elu lõpuni oma traumade lõksu.
Antud raamat on suurepärane teejuht kõigile inimestele, kes töötavad inimestega, eriti aga sotsiaaltöö ja hariduse vallas. Kui suudame täiskasvanutena lastele ja noortele lahti seletada mõned trauma toimimismehhanismid, olgu näiteks trigerid ja flashback'id, on juba seegi esimene oluline samm lapse enesetõhususe toetamisel ja tema tugevamaks saamise teekonnal. Uutmoodi algus on alati võimalik, lihtsalt kõik sammud ei saa olla alati ühepikkused ja kõik lood ei pea saama ajakirjakaante edulugudeks - edulugu on iga väiksemgi tervenemine iseendas.
Ilus ja austusväärne mõte selles raamatus on eksperdi mõiste. See tähendab traumataustaga inimest - mitte vaest ohvrit, vaid kedagi, kes on olude sunnil pidanud endast väga palju, kohati ebainimlikult palju panustama. Selleks, et ellu jääda. Eksperdid ja spetsialistid ehk erialased aitajad peaksid toimetama võrdväärsete partneritena, kus mõlemal on teineteiselt õppida ja teineteisele anda.
Traumapedagoogika ei ole konkreetne õpetus ja selles mõttes erineb see nii mõnestki pedagoogilisest suunast. Palju enam on see maailmavaade, austav ja lugupidav suhtumine, mõista tahtmine, oskus näha seoseid ja ehitada sildu, empaatia ja muidugi ka oskused traumeeritud inimestega teadlikult ümber käia. Hingemaastikud on õrn ja tundlik maastikuvorm, kuhu võib siseneda vaid suure aupaklikkusega, raskeid jalajälgi jätmata.
- Ursula Zimmermann
õpetaja, perenõustaja ja raamatu tõlkija