Eesti kirjanik, ajakirjanik, polüglott ja maailmarändur Andres Saal (1861-1931) on meie kultuurilukku läinud esmalt oma ajalooaineliste jutustustega "Aita", "Leili" ja "Vambola" ning ajalooliste uurimustega "Päris ja prii" I-II. Olles õppinu Baieris Kronebergi fotomehaanika koolis ning reproduktsioonitehnika instituudis Viinis, sai temast tsinkograaf. 1897. aastal lahkus ta kui poliitiliselt ebasoovitav element (tema ajaloolised jutustused arvati rahva kirgi ülesässitavat) läbi Kesk-Euroopa, Itaalia ja Hollandi Indiasse (praegusesse Indoneesiasse), kus asus Jaava saarel tööle fotograafia erialal. Pensionile minnes kolis Saali pere Los Angelesse, kirjanik ise tegi peale seda veel mitu maailmareisi. Mõtteloo-köitesse on koondatud tema kirjutised aastatest 1889-1926, mis suuremas osas ilmusid "Oleviku" veergudel. India nimede kirjaviisi osas on kirjastust aidanud Märt Läänemets.
