Olen paljudelt kuulnud, et mulle ei meeldivat mitte miski ja ma polevat millegagi rahul. See on tõsi, sest minu sees on kohtunik, kes on karm, ja mitte ainult teiste, vaid ka mu enda vastu. Nõnda siis arvangi, et iga päev, mil ma ei loo, pole mind olemas. See peaks olema piisav seletus ka raamatu pealkirjale, sest iga päev ma ei loo ja järelikult pole mind neil päevil olemas.
Tahan tänada ennast, et olen suutnud kanda oma maski ja mitte kellegi teise oma; et olen uskunud ennast ja endasse, vaatamata kõigele, mis on mind kallutanud siia- või sinnapoole. See olengi mina, rohkem alasti ja avatud, kui keegi iganes oskaks arvata, ja ma ei karda niimoodi olla, sest me ju teame, kes on meile lähemal kui meie oma hingeõhk.