Blaise Pascal (1623—1662) oli prantsuse matemaatik ja füüsik, kes lühikeseks jäänud elu jooksul jõudis panna aluse nii tõenäosusteooriale, Pariisi ühistranspordile, baromeetrile kui ka paljudele muudele avastustele, andes sel moel määrava panuse reaalteaduste arengusse.
Ehkki Pascal oli teadusliku lähenemise veendunud praktiseerija, leidis ta, et kogu inimlik teadus välistest asjadest on abitu ja tühine ning seda, mis tõeliselt tähtis, saab tunnetada üksnes Jumala antud vahetu, südame teadmise kaudu. Elu viimasel perioodil pühendus Pascal suurejoonelise kogumiku kirjutamisele, millest pidi saama ristiusu apoloogia. Pascali meelest on inimese maine elu tühine ja armetu, ent igas inimeses peitub jumalikku suurust, mis tõstab ta muust loodust kõrgemale.
Paraku ei jõudnud Pascal kava ellu viia ja nii kujunes tema vaimse pärandi keskseks teoseks fragmentaarne kogumik tekstidest, mis pärast tema surma leiti ja tervikuks koondati. Kogumikust „Mõtted“ on ilmunud mitu eri versiooni, käesoleva tõlke aluseks on 1897. aastal koostatud L. Brunschvicgi väljaanne, kus teksti on püütud esitada võimalikult lugejasõbralikult.
