Eesti on jõudnud inimarengus kõrge tasemega riikide hulka, kus inimeste igapäevaelu põhiküsimus pole enam ellujäämine, vaid parem elukvaliteet ühes pürgimusega olla vaimselt terve. Globaalselt oleme inimkonnana suurte muutuste ja kriiside pöörises. Kuidas selle keskel vaimset heaolu säilitada?
Inimeste vaimne tervis ja ühiskonna valmisolek kriisideks sõltub inimeste sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest ja seotusest kogukonnaga. Kui kuuluvus- ja turvatunne väheneb ja kaob ning suureneb usaldamatus riigi ja teiste inimeste suhtes, siis väheneb ka vaimne heaolu ja suureneb risk vaimse tervise probleemide tekkeks.
Kaasaegsed tervisekäsitlused osutavad, et tähelepanuväärse osa vaimsest tervisest ja heaolust määravad ära tegurid, mis ei ole üldse seotud tervishoiuvaldkonnaga. Senisest enam on vajalik varane märkamine, haavatavuse maandamine ja suurem tähelepanu vaimse tervise probleemide ennetusele. Kasvab kogukonnateenuste ja -toe ning eneseabi ehk enesehoole (vaimse tervise hügieen, vaimse tervise esmaabi) olulisus. Võimalusi avardavad ennetuslikud digilahendused ja eneseabi toetav heaolutööstus, mis ei pruugi aga olla tõenduspõhine ega kõigile ühiskonnas kättesaadav.
Esmakordselt vaimsele tervisele keskenduv inimarengu aruanne toobki Eesti sotsiaal-, tervise- ja käitumisteadlaste süsteemse käsitluse abil välja vaimse tervise ja heaolu toimemehhanismid rõhuasetusega elukeskkonnast (suhte,- digi- ja füüsiline keskkond) ja eluviisist tulenevatele teguritele, et mõista nende eeldatavat mõju ühiskonna arengule ning avada võimalikke tulevikuvaateid.
