Anu Raua uuest raamatust leiate kolmkümmend juttu loomadest ja lindudest. Kuid nende kõrval on siin muidugi samaväärsed peategelased ka inimesed. Nii elus juba kord on, et kus on mõni armas loom või haruldane lind, seal lähedal või lausa juures on ikka ka inimene. Kõige õnnelikum inimene, tema leiate sellest kogust sama pealkirjaga loost. Pildid raamatus (kunstnik Kadi Pajupuu) on sündmusrikkad ja tuletavad milleski meelde Anu originaalseid vaibamustreid. Kõik kokku soe ja huumoririkas jutukogu, lood kirjutatud 2022. ja 2023. aastal.
Anu Raud: Esimesteks võõrkeelteks saavad olema lindude ja loomade keeled. Hakkad mõistma hoolimise ja hoolitsemise tähendust. Saad selgeks sõnadeta mõistmise. Oskad armsa koera soove silmist lugeda. Karvad turris ja kõrvad ligipead olekul on oma tähendus. Tunned muret kadunud lamba pärast ja tunned suurt rõõmu ta leidmisest. Taipad, et parem on oodata, kuni loom sinu juurde tuleb ja mitte vastupidi. Kellele siis meeldivad pealetükkivad.
Tekstiilikunstnik Aet Ollisaare saatesõna raamatule: Avan värava ja seisatan. Kas kostab haugatus või tuleb nurga tagant hooga välja Pätu või Tuksi või Muta? Kõigi nende aastate jooksul, mil olen Käärikul käinud, kordub ikka seesama hetk. Ja kusagil taamal kostab hääl, mis hüüab koera nimepidi, ikka samasuguse mõju ja kõlaga. Pole oluline, milline on aastaaeg või aasta ja millise nimega koera hüütakse. On Anu ja on Koer.
Selles raamatus on jutte erinevatest aegadest, peategelasteks loomad, aga muidugi ka inimesed. Nende juttude lugemine on nagu pildi sisse minek, võimalus rännata Vaarika tänava päikselise toa parkettpõrandalt aeglaselt loksuva rongiga Mulgimaale, kuulata läbi poolune teki all vähisööjate jutte ja mõelda poisist, kes tunneb liblikaid ja oskab kanade keelt. Nutta roosa sulepea ebaõiglase kadumise üle. Ja muidugi elada kaasa lammastele, kes kuuluvad nii iseenesestmõistetavalt Anuga kokku, et Kääriku talu vaadetele mõeldes on nad alati kohal. Isegi siis, kui neid päriselus parajasti seal ei ole.
Mitmed neist lugudest on laenanud oma loomi Anu vaipadesse, kus nad elavad oma uut elu villase lõngaga kootud maastikel. Nii nagu neis vaipade maastikes on tuttavate sümbolitega koos mitmevärvilisus ja mitmekihilisus, on selle raamatu lugudes nähtav ja aimatav pool. Kuigi iga jutt on omaette tervik, räägib raamat rida-realt hargnevate sündmuste taustal autori kujunemisest ja olulistest väärtustest. Lugedes saavad juttude tegelased veelgi lähedasemaks ja elumustrid selgemaks.
Panen Kääriku värava kinni ja Koer jääb värava taha vaatama. Jookseb võib-olla aia sees natuke autoga kaasa, kui ära sõidan, ja läheb siis maja juurde tagasi. Kuni järgmise korrani.
