Noorte, kes alati jäävad oma vanemate jaoks lasteks, vanemate mahasalgamisest ja todemusele joudmisest, et vanemadki on tegelikult head ja hoolivad inimesed nagu nemadki.
See on kummalise saatusega romaan, mida praegu käes hoiad. Kakskümmend aastat tagasi, 2001. aastal saatis Hans-Eerik Laansalu alias Erik Tohvri mulle Lambri Raamatus avaldamiseks äsja aasta alguses lopetatud romaani. Käsikiri jättis mulle sügava mulje ja ma votsin autoriga ühendust. Sellest kontaktist kujunes välja aastaid kestnud soprus ja teineteise toetamine. Olen ju arst, kes sai nii monigi kord telefoni teel nou anda, toimusid tänapäeval nii harilikuks saanud, tookord formaalselt mitteametlikud telefonikonsultatsioonid. Seadsime sisse tema jutu järgi diplomaatilised suhted, s.t. käisime teineteisel külas. Ja kui uue raamatu valmis saime, saatsime pühendusega sobrale.
Ometi ei rääkinud me sellest käsikirjast rohkem kui vaid alguses ühe korra. Erik ütles, et tahab seda veidike ringi teha ja nii see jäi. Uued tööd tulid tal aina peale ja minulgi oli vähe vaba aega, mida kirjanduse ja mesinduse vahel jagada. Nii see jäi, kuni polnudki enam voimalik midagi küsida.
Käsikiri, mille olemasolugi olin vahepealsetel aastatel unustanud, tuli välja arhiivi kolimisel ühest kapist teise. Nähes taas seda toredat lugu arvasin, et leian selle ka nii-öelda kogemata lugemisest vahele jäänud raamatuna raamatukogust. Kontrollisin koik ilmunud teosed läbi, seda sisu ei olnud ei sama ega mone teise pealkirja all. Ei olnud ka enam disketti, mis oli paberil tekstiga kaasa pandud, ei olnud teost enam Eriku arvutiski alles.
Proua lahkel loal teen nüüd teoks meie kunagise ühise plaani ja avaldan noore romaanikirjaniku, äsja pensioniikka joudnud Eriku ühe esimestest suurematest teostest, kohe "Kollaste lehtede aegu" järel kirjutatud "Ringmängulaulud". Parem hilja, kui mitte kunagi.
