Jutukogu “Saared” koondab seitset ulmelist jutustust, mis kõik on enamal või vähemal määral saarte teemast kantud. Igal saarel rullub lahti ebatavaline lugu, mis muudab sündmustesse sattunute maailma igaveseks.
„Sind ei hoia siin keegi kinni,” ütles Olle. „Sa võid ümber pöörata ja uksest välja astuda. Palun väga! Järgmine kord ei vaeva ma ennast sinu veenmisega. Helistan korra, annan kohtumiskoha ja -aja teada ja ise tead, kas tuled või mitte."
„Olle, lõpeta palun ära,“ nuuksatas Kristi-Lii ja Sigridile tundus, et ta puhkeb kohe nutma.
„Hea küll, hea küll, ei ole vaja nüüd nii kurjaks ka minna. Siin ma igatahes olen, kuigi seekord olin ma tõesti väga lähedal, et mitte tulla. Guido ei andnud eelmine kord näole ja nagu näha, ei ole teda ka seekord. Ja mis sellest siis on?“
„Noh, mis teil nüüd siis hakkas? Guidot ei olnud eelmine kord, ei ole täna ja ilmselt ei tule ka tulevikus. Ja õigesti teeb.“
Sigrid tajus, kuidas toas plahvatas jahmatus. Mõlemate näod vajusid veel mitu suurusjärku kaamemaks, kui nad enne olid.
„Sigrid, kas sa ei ole siis tõesti kuulnud?“
„Mida?“
„Guido kohta.“
„Guido kohta mida? Ausalt öeldes, mida vähem ma teie kolme kohta midagi kuulen, seda parem. Absoluutselt ei huvita.“
Olle ja Kristi-Lii vahetasid kiiresti omavahel pilke.
„Guido on surnud,“ ütles Kristi-Lii.
Sigrid oleks nagu jalahoobi kõhtu saanud. Ta vaarus oma poolkõrgetel kontsadel, istus voodile ja kummutas teise poole pudelist. Kristi-Lii nihkus vargsi talle lähemale ja pani käe ümber õlgade.
Sigrid ei pannud seda tähelegi.
„Mmmm... mis mõttes surnud?“
„Selles mõttes, nagu ikka surnud ollakse,“ ütles Olle. „Külm, sinine ja praeguseks juba ilmselt vaklade poolt auguliseks puretud nagu Šveitsi juust. Kirstu pandud ja maha maetud. Rahvast matustel just palju ei olnud, aga meie Kristi-Liiga olime kohal.“
„Maha maetud, vaklade puretud Šveitsi juust,“ kordas Sigrid, ise seda tähele panemata. „Mis juhtus? Ega sa ometi arva, et selle pärast, et teda eelmine kord siin ei olnud? Ei arva ju?“ Sigridi hääl värises.
„Meie kolm olime eelmine kord kohal ja meie elame. Guidot ei olnud ja tema on surnud. Ülejäänud järeldused võid juba ise teha.“
