"Kangro teos on lõhkekeha, mis plahvatades raputab segamini kõik, mida puudutab. Siin purunevad riigipiirid, piirid isikliku ja avaliku vahel, ühte sulavad emotsionaalsed läbielamised, kirjandusklatsh, mõtisklused sünni ja surma absurdsuse üle, Ukraina sõda, abitu vanamutt haiglapalatis, Harta 12, pooleli jäänud kirjandusresidentuur. Kangro nihilistlikus ja traumaatilises maailmas omandavad uudistehuvilisele lugejale tuttavad kohad ja sündmused hoopis uue kuju ja tähenduse," kirjutab Aro Velmet.
Maarja Kangro kolleeg lisab: "Aeg-ajalt, mitte just tihti, loositakse välja täiesti ebatõenäolisi juhtumisi, mil tühi ise valib välja ühe inimese ja vaatab talle otse silma. Sageli hakkavad valitud persoonid oma silmi peitma, vaatavad mujale, teevad ennast väikeseks või teesklevad lausa, et juhtunut pole olemas. Dokumentaalromaani "Klaaslaps" autor Maarja Kangro jõllitab visalt vastu ega pilguta silma. Üks on kindel - külmaks see raamat ei jäta."
Erkki Bahovski soovitab: "Väga valus raamat. Eriline on ka see, et kõik raamatu tegelased on reaalajas olemas ja eksisteerivad."
Urmas Vadi soovitab: "See on tõeliselt vinge ja valus litakas. See tekst on nii mõnegi asja poolest Kangro teistest raamatutest erinev. Esiteks, kui muidu on Kangro tekstid olnud teravmeelsed-vaimukad, siis siin on ta lihtsalt terav nagu zhilett. Loed ja nutad. Ja kui nalja saab, siis on see süsimust, sest selles ei ole midagi rõõmsat, kui keegi saab teada, et ta loode on väärarenguga. Sageli on Kangro oma tekstides kasutanud mingit isiklikku kogemust, aga alati on see olnud seotud fabulatsiooniga. "Klaaslapses" see fabulatsioon täielikult puudub. Lugedes on tunda, et selleks pole siin raamatus lihtsalt ruumi. Kangro tahab edasi anda võimalikult täpset ja adekvaatset pilti, kaardistada ennast ja ka aega."
"Kangro teos on lõhkekeha, mis plahvatades raputab segamini kõik, mida puudutab. Siin purunevad riigipiirid, piirid isikliku ja avaliku vahel, ühte sulavad emotsionaalsed läbielamised, kirjandusklatsh, mõtisklused sünni ja surma absurdsuse üle, Ukraina sõda, abitu vanamutt haiglapalatis, Harta 12, pooleli jäänud kirjandusresidentuur. Kangro nihilistlikus ja traumaatilises maailmas omandavad uudistehuvilisele lugejale tuttavad kohad ja sündmused hoopis uue kuju ja tähenduse," kirjutab Aro Velmet.
Maarja Kangro kolleeg lisab: "Aeg-ajalt, mitte just tihti, loositakse välja täiesti ebatõenäolisi juhtumisi, mil tühi ise valib välja ühe inimese ja vaatab talle otse silma. Sageli hakkavad valitud persoonid oma silmi peitma, vaatavad mujale, teevad ennast väikeseks või teesklevad lausa, et juhtunut pole olemas. Dokumentaalromaani "Klaaslaps" autor Maarja Kangro jõllitab visalt vastu ega pilguta silma. Üks on kindel - külmaks see raamat ei jäta."
Erkki Bahovski soovitab: "Väga valus raamat. Eriline on ka see, et kõik raamatu tegelased on reaalajas olemas ja eksisteerivad."
Urmas Vadi soovitab: "See on tõeliselt vinge ja valus litakas. See tekst on nii mõnegi asja poolest Kangro teistest raamatutest erinev. Esiteks, kui muidu on Kangro tekstid olnud teravmeelsed-vaimukad, siis siin on ta lihtsalt terav nagu zhilett. Loed ja nutad. Ja kui nalja saab, siis on see süsimust, sest selles ei ole midagi rõõmsat, kui keegi saab teada, et ta loode on väärarenguga. Sageli on Kangro oma tekstides kasutanud mingit isiklikku kogemust, aga alati on see olnud seotud fabulatsiooniga. "Klaaslapses" see fabulatsioon täielikult puudub. Lugedes on tunda, et selleks pole siin raamatus lihtsalt ruumi. Kangro tahab edasi anda võimalikult täpset ja adekvaatset pilti, kaardistada ennast ja ka aega."
