Raamat sisaldab romaani „Kuum. Lugu noorest armastusest” (1990, Betti Alveri kirjandusauhind) ja seitset novelli, mille seas on ka 1986. aastal teravaid vaidlusi põhjustanud „Sina, Tuglas” (Friedebert Tuglase novelliauhind 1987). Köite lõpetab esmakordselt ilmuv pikem proosakatke „Vienna”.
KUUM, OLI KUUM
Kuulsid, kord olid sammud, kord oli suvi,
kord oli kuumav trepp, leekis su elu frontoon?
Hingede aeg küpses õelalt, mühinal laulsid lipud,
näppudes valutas õnn, sõnus ei luksunud vaht.
Meil oli koridor linnas, kus valgust jäi üle,
needusest taotud kui torn, kurbusest vaba kui lill.
Saigi ju üllas Helveetsia, muusikat saigi kui vihma.
Saigi ju Paabeli torn, tundus kui sõrgade lõhn.
Murti me lipp ja me suled, kuminal uttu
veeti me kilgete torn. Rahutus lakkus maad,
viljus kui salalik loom ja hõivas me rõõmude koja:
sääl sul nüüd oblika-aas, sääl sul nüüd hapu ja hää.
