"Rootsi Hamlet" Stig Dagerman (1923-1954) oli kirjanik, keda iseloomustab kompromissitus, see tähendab üks neist kirjanikest, kelle elu ja kirjanduse vahele on pea võimatu piiri tõmmata. Tema kirjutamine algas varases teismeeas, kui ta teada sai, et tema vanaisa, kelle talus oli ta veetnud oma esimesed üheksa eluaastat, ühe külahullu poolt surnuks oli pussitatud. Just siis tundis ta esimest korda, et peab kirjutama. Mõned aastad hiljem sai alguse tähelend, mille jooksul avaldatust on seni eesti keeles ilmunud novellivalimik "Öö mängud"(1964), romaan "Kes kõrvetada saanud ..." (1989) ja reportaazh "Saksamaa sügis" (1998). Tema kirjutamine lõppes juba enne, kui ta pärast pikka loomevõimetuse perioodi endalt 31-aastasena elu võttis.
Dagermani autoripositsiooni võiks üldistavalt iseloomustada kui lakkamatut köielkõndi, mida saadab halastamatu teadlikkus nii olemise hirmutavast pidetusest kui ängistavast paratamatusest, nii põhjatusest, mis kõiki eraldab, kui põhjast, mis on kõigil üks; teadlikkus, mis endas siiski mingi seletamatu ja pealtnäha võimatu võimaluse kuumust peidab, igatsedes hetke, mil kuumus talumatuks muutub, nii et vastandid üheks sulavad, nii et kõik andeks antakse. See on köielkõnd, mis võib viia nii ülima üksinduse kui ülima lepituseni, nii enesetapu kui suure kirjanduseni.
Müstikat, koomikat ja olemise õudu kätkeva romaani "Pulmasekeldused" tegevus leiab aset autori lapsepõlvest inspireeritud 1930. aastate rootsi talus, kus haldjalik ja noor talutütar Hildur valmistub mehele minema tahumatule ja keskealisele lihunikule Westlundile, ning kulmineerub bakhanaalse pulmapeoga, milles kangastuvad surma lähedus ja armastuse haprus, langemise paratamatus ja ülestõusmise võimalikkus, igavene hüljatus ja igavene igatsus.
"Pulmasekeldused" jäi Dagermani viimaseks romaaniks, ometi võib aga just seda pidada üheks tema kõige helgemaks teoseks, kus, nagu on öelnud autori kaasmaalane Olof Lagercrantz, "ka kõige räpasem särab, kui seda puudutavad huumor ja kaastunne."
