Piiblitekstid pakuvad huvi ennekõike usklikele, kuid ka ajaloolased on süvenenud vana ja uue testamendi maailma, et luua nende põhjal ettekujutus ajast, mil sündisid suured tsivilisatsioonid. Kuigi piiblilugude ajaloolisust ei saa enamasti tõestada, võivad need tugineda tegelikult toimunud sündmustele.
Seetõttu otsivadki näiteks geoloogid jälgi veeuputusest, millest jutustab Noa laeva piiblilugu. Kliimateadlased ja bioloogid püüavad kindlaks teha, milliste sündmustega võiks seletada Egiptust kimbutanud nuhtlusi. Piibliteadlased murravad pead isegi selle üle, milline looduskatastroof võis hävitada Soodoma ja Gomorra.
Kas piiblilood paradiisist, Moosesest ja Noa laevast võivad olla tõsi? Uurime lähemalt arheoloogide avastatud leide.
Vana testament räägib juudi rahva kujunemisloost. Tegelikkus on keerulisem ning selgub, et juutide minevikust on üllatavalt vähe teada.
Kuidas nägi välja Vahemere piirkond piiblis kirjeldatud sündmuste ajal?
Vanad potitükid ja mesi annavad uusi teadmisi tolle aja kultuurist ja kliimast.
Ajaloolased kalduvad arvama, et Jeesus oli ajalooline isik, kuid muus osas lähevad nende seisukohad Jumala ja Inimese Poja elust lahku.
Kitsekarjuse poolt 1947. aastal Surnumere lähedalt leitud kirjarulle nimetati sajandi avastuseks. Nende tekst sisaldab iidse Juudamaa kohta väärtuslikku teavet.
Teadlased murravad pead, kas juutide rangetel kommetel ja rituaalidel, näiteks ümberlõikamisel ja koshshertoidul, võivad olla hügieenilised tagamõtted.
Keskajal võis kirikuis leiduda meie mõistes lausa pornograafilist kunsti. Miks preestrid siivutuid teoseid talusid ja need isegi heaks kiitsid?
