Oli kord poiss, kellele meeldis kirjutada. Naljakas küll, aga see algas peaaegu juhuslikult.
Ühes igavas koolitunnis hakkas ta vihikulehe servale kritseldama. Kes meist seda ei teeks? Alustas ta joonistust või jutukest, kirjutas ta üheainsa sõna või sodis niisama, igatahes oli klassiruum tema ümbert korraga kadunud. Ta leidis end hoopis ulgumerelt mingi kummalise purjeka pardalt. Meri möllas, lained peksid üle poordide ja temal tuli olla üheaegselt kapten, pootsman ja junga. Alus tundus habras nagu paberist laevuke, poisil aga polnud toetuda muule kui pliiatsile. Ta oli korraga kadunud ja iseennast leidnud, tundis surmahirmu ja seda, et on uuesti sündinud. Midagi nii vaimustavat polnud temaga kunagi varem juhtunud.
