Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast” on talupojapäritoluga poolharitlase Oskari ning baltisaksa vaesunud parunisoost Erika armastuse lugu, kirja panduna Oskari pilgu läbi. Ilmumise ajal 1935. aastal puudutas see teos vahetult tollast sotsiaalset elu, demokraatlikus Eestis veel edasi toimivaid seisuslikke suhteid, kuid loomulikult on romaan mitmeplaanilisem. Tänapäeval on endiselt kõnekas tõusiklikkuse teema, aga siin antakse ka sügav sissevaade armastuse seadustesse. Oskari ja Erika ebavõrdsust, mis nende suhtele saatuslikuks saab, võib samuti tõlgendada puht psühholoogiliselt hingelise alaväärsustundena oma armastatu suhtes.
Mõnes mõttes võib romaani lugeda ka kui kurbkoomilist kunagise kurtuaasse traditsiooni paroodiat: rüütel tõstis oma südamedaami kättesaamatusse kõrgusse, et tema nimel kangelastegusid teha. Siin on tegu rüütliga, kes pole veel päriselt rüütel, ja südamedaamiga, kes sooviks oma kõrgelt positsioonilt alla päris armastuse juurde laskuda.