Suveõhtu leitsakuses Hispaania linnakeses, kus äsja toimus kahe ohvriga verine kiremõrv. Taltumatult raevutsev äike, vihmavalingute kõrvulukustav pladin, pimedusest kostvad politseinike viled, kord aeglustuv, kord kiirenev ajavool. Raju eest varjunud prantsuse turiste puupüsti täis hotellis, silmitsi oma mehe ja sõbratari vahel tärganud kirega, ootab Maria kannatlikult - ja joobnu kannatamatusega -, et sünniks midagi, mida ei saa enam olematuks teha.
"Suveõhtul ..." on läbi ja lõhki durasilik romaan kirest, kirele alistumisest, kirele alistumise hääletust karjest. Üksildusest. Meeletusest. Olles samas tänu nappide lausete ja sõnakorduste hällitavale rütmile ning rohkele dialoogile - või vähemalt tundudes olevat - kerge lugemine, sobib see oivaliselt sissejuhatuseks kirjaniku mahukasse loomingusse; neile aga, kes on Marguerite Durasi varasemate eestindustega tuttav, pakub teos ohtralt äratundmisrõõmu.
