Raamat toob lugejateni ajalookirjutuses senini teenimatult vähe tähelepanu pälvinud Eesti mereväe tegevuse Vabadussõja aastatel 1918-1920. Päris sõja alguses piisanuks ehk vaid paari suurema Nõukogude sõjalaeva ilmumisest Tallinna reidile ja oma relvajõude alles looma asunud noor riik oleks võinud kokku variseda. Onneks jõudis just siis kiirelt appi Briti kergeeskaader. Juba jaanuaris 1919 alanud vastupealetungist, kuni sõja lõpuni, etendasid Eesti meremehed olulist osa meie rahvaväe lahingutegevuse toetamisel ja dessantide korraldamisel. Kui meri jääs, osaleti lahingutes maismaal.
Alustada tuli peaaegu nullist, kuid vaid ühe aastaga suudeti üles ehitada arvestatav lahingujõud. Lisaks otsesele sõjategevusele tagati laevade turvaline liikumine Eesti vetes, korrastati tuletorne ja meremärke, sideühendusi ja sadamaid. Kõik see oli eelduseks välisabi saamisele, milleta väike Eesti poleks toime tulnud. Liialdamata võib öelda, et Eesti poleks hakkama saanud ka ilma oma merejõududeta.
