Vaid vihmal on tasased tiivad
Mong-Lan on Vietnamis sündinud ameerika poetess, kelle loomingut iseloomustavad korraga nii emotsionaalne tihedus kui katkestatus. Lapsena sõja viimasel päeval Saigonist pääsenud autor tunnetab selle sündmuse tähtsust paljudes luuletustes, kus vaatleb, mis tema sünnimaast saanud on. Lugeja kohtub siin nii hingehaavade ja laastatud maastikega, aga ka ilu ja heldimusega - paadisadamate ja Vietnami köögiga. On öeldud, et itk ja kiitus on selles luules üksteisele väga lähedal.
"Kahe maailma vahel liiguvad
kilpkonnad pääsukesed
nende meeledki
vanurid kes praktiseerivad
kell 6 hommikul
järvekaldal tai chi'd
üks viibe sulandub teiseks
käsivarred tuules
kannad tugevalt maas
maailm on muidugi olemas
on nende ihude mateeria
mitte ihude udu"
