"Ma võiksin anda teile lõhnheinapatsi, mis on sama paks ja läikiv nagu palmik, mis rippus mu vanaema seljal. Aga see pole tegelikult minu anda ega teie võtta. Wiingaashk kuulub iseendale. Sellepärast pakun ma patsi asemel teile palmiku lugusid, mis on mõeldud meie suhte ravimiseks maailmaga."
Robin Wall Kimmerer vaatleb botaanikuna loodust teadlase pilgu läbi, ent potavatomi rahva liikmena võtab omaks arusaama, et taimed ja loomad on inimeste vanimad õpetajad. Oma raamatus "Lõhnheina põim" ühendab ta need kaks vaatenurka. Toetudes oma kogemusele põlisrahva järeltulija, ema ja naisena, kirjeldab Kimmerer, kuidas elusolendid - astrid ja kuldvits, maasikad ja kõrvits, salamandrid, vetikad ja lõhnhein - pakuvad meile kingitusi ja õpetust, isegi siis, kui oleme unustanud, kuidas nende häält kuulda. Tema lugudest jääb kesksena kõlama mõte: ökoloogilise teadlikkuse kasv eeldab inimestelt ülejäänud elusolenditega vastastikuse suhte tunnustamist. Ainult siis, kui võtame kuulda teisi olendeid, suudame mõista maa heldust ja õpime vastu andma oma kingitusi.
Robin Wall Kimmerer on ema, teadlane, auhindadega pärjatud õppejõud ning potavatomi rahva registreeritud kodanik. Tema esimene raamat "Gathering Moss" sai John Burroughs'i medali silmapaistva looduskirjandusteose eest. Tema kirjutised on ilmunud sellistes väljaannetes nagu Orion ja Whole Terrain ning paljudes teadusajakirjades. Ta elab Syracuse'is, New Yorgi osariigis, kus ta on SUNY ökobioloogia õppejõud ning Põlisrahvaste Keskuse ja Keskkonna asutaja ja juhataja.
Raamatu sisutoimetaja Ave Oit: "Imetlen selles raamatus kõige enam autori lugude jutustamise kunsti. Elukogenud indiaaninaine põimib iga peatükiga justkui uue lõhnheinapatsi, milles ühinevad tervikuks kolm tarkust - täpne loodusetundmine, sügav traditsiooniline tähendus ja armastav emalik hoolitsus. Soovitan seda raamatut kõigile, kes tahavad mõista põlisrahvale omast seoste nägemise tarkust ja kooskõlas elamise viisi."
Loodusteadlane Jane Goodall: "Robin Wall Kimmerer on kirjutanud erakordse raamatu, mis näitab, kuidas teaduse faktitruud, objektiivset lähenemist saab rikastada põlisrahva iidse tarkusega. Kõige rohkem meeldib mulle viis, kuidas ta jäädvustab ilu - hiiglaslike seedrite ja metsmaasikate, vihmase metsa ja lõhnava heinamaa kujutluspildid püsivad kaua pärast viimase lehekülje lugemist."
