On aasta 1860. Sitsiilia rannikul, Bourbonide dünastia viimase kantsi ukselävel, maabub Garibaldi juhtimisel vabariiklaste armee. Salina prints Fabrizio mõistab, et ajaloolise progressi võimsalt põristavaid trumme ei ole enam võimalik vaigistada. Kui printsi armastatud õepoeg Tancredi end nimme garibaldilaseks kuulutab, näib Sitsiilia aristokraatia loojak möödapääsmatu. Minevikunostalgia muudab olukorraga leppimise siiski raskeks ja uhke prints taandub vürstliku palee seinte vahele juurdlema, kas jääda uue ajastu koidikut passiivselt tunnistama või osutada viimast, olgugi lootusetut vastupanu.
„Gepard“ on ajatu lugu väärikuse ilust, saatuselöökide kiuste jalule jääjast, mõtlematute ja kärsitute üle muigajast, läbi pisarate naerjast. See on raamat Sitsiilia aristokraatide sümbolist – majesteetlikust, aga vanast gepardist, kelle asemele on noore ja salaliku hüäänina astumas kodanlus.
Giuseppe Tomasi di Lampedusa sündis 1896. aastal Palermos, iidsesse Sitsiilia aadliperekonda. Noor Parma vürst astus 1915. aastal Rooma ülikooli õigusteaduskonda, mis jäigi lõpetamata, kui ta kaks aastat hiljem mobiliseeriti ja I maailmasõja Ungari rindele saadeti. Kaks kuud hiljem langes noormees sõjavangi, kust ta 1918. aastal põgenes ning kodumaale kõndis. Sõjajärgsed aastad veetis mees maailmas ringi reisides. 1932. aastal abiellus ta Riias baltisaksa aadlinaise ja psühhoanalüütiku Alexandra Wolff-Stomerseega. Kaks aastat hiljem, pärast isa surma, sai temast Lampedusa prints.
Juba nooruspõlves maailmakirjanduse rikkalikke aardeid kõrgelt hindama õppinud mees luges paljudes keeltes, pidas lähimate sõprade ringis sageli kirjandusteemadel keskustelusid ja kirjutas oma lõbuks. Abikaasa õhutusel alustas 58aastane Lampedusa 1955. aastal romaani kirjutamist. Kirjastajad lükkasid käsikirja korduvalt tagasi ning kuulutasid selle avaldamiskõlbmatuks. 1957. aastal surnud Lampedusa meistriteos „Gepard“ ilmus ometigi, küll postuumselt, 1958. aastal ning on Itaalias senini läbi aegade müüduim romaan.
