Olles aastaid kiindunud samblikesse, Põhjanõlva varavanadesse lastesse, olin ma unustanud, et valgus, ainult valgus teeb kõik. Olin unustanud, kuidas võib muutuda kiirtemurdjaks kalk lubjatud lagi, viletsust varjav sirm, hüljatud inimrind. Toad said täis naeru. Rõõmukarjatusega tungis lõunapäike põhjakülje rõsketesse tubadesse, kus ta polnud käinud iial, unustas lahkuda pilvistelgi päevadel, õhtulgi, ja ma pidin naabritele leidma seletusi, miks lõõskavad sügavas öös minu aknad, samal ajal kui kogu Tähtvere linnajaos ning tuulevaiksetel öödel alati heleda jõegi kohal seisab taevas liikumatult tindina must.
Tal oli palju olekuid. Täht suutis end kokku võtta, olla ahas kui ling, samas voogata ohjeldamatult nagu elutahe. Alles uduna hajus, võis ta tiheneda klaasjaks süsimustaks obsidiaaniks, hangunud laavakiviks, mis uinub vaikivate vulkaanide nõlvul. Ma ei raatsinud enam magada ja ei raatsinud tema: mu suletud silmalauge torgiti valguse nõeltega. Ma ei tahtnud muud kui põleda lõpuni ja variseda temasse. Kõik oli õnnelikkus, looming.
