Seitsmeteistaastane puruvaene Heino Sepp läheb 1937. aastal tekipoisiks mootorpurjekale, merekooli tarbeks raha koguma - aga raha kaob sadamakõrtsides prassimise ja lõbutüdrukute peale. Edasi liigutakse koos kahe sõbraga Inglise kaubalaevale, kus parem toit ja suurem palk ning ees teisigi eestlasi. Inglise laeva paljurahvuseline meeskond on mudel tollasest maailmapoliitilisest pildist ja erinevatest tõekspidamistest.
Naasnud kodumaale, idaneb naiivses noormehes mõte hakata punaseks maailmaparandajaks. Nüüd juba tüürimehena astub ta juunipöörde vaimustuses kommunistlikku parteisse, kuid taipab üsna varsti, et uued komandörid on julmemad kui eesti ja inglise kaptenid kokku.
Kommunismis pettunud meremees mobiliseeritakse Venemaale tööpataljoni, sealt viib tee rindele Velikije Luki alla, kus hakkab kuulide all haavatuid siduma, külmetab mürsulehtris ning peab rindepäevikut. Ja tuletab meelde meresõidukaaslase Jaan Üksiku sõnu: "Inimkond koosneb mammona kütkes siplevatest vaestest idiootidest ja õnnetutest lurjustest. Kõik jääb maailmas nii, nagu on alati olnud, kuni inimkond ükskord ise end oma verre või sõnnikusse uputab. Pole vahet - kommunism või fashism! Kui härjad pusklevad, tallatakse ussikesed lömaks. Uppunud madrus tormi suunda merel ei määra!"
Lõpuks saab Heino rindelt pääsemiseks "lotovõidu" - miinikillu selga ja tiisikuse kopsu.
Romaani aluseks on Jüri Ööbiku isa Kuno Ööpiku rindepäevik ja dokumentaaljutustuse lõpetamata käsikiri.
